Andrus Kivirähk "Ajaloo keerises"
Vanatädi
välimus on Jaani jaoks algselt väga õõvastav – ta nägu on kortsus, kannab
millegipärast oma kodus kulmudeni ulatuvat roosat baretti, mistõttu näeb
ta nüüd välja justkui skalpeeritud. Käed on vanal naisel haprad ja
peenikesed ning ta kõneleb imepeenikese kileda raugahäälega.
Loo lõpp jääb aga lahtiseks – peale suurt veeuputust näeb Jaan enda
abikaasat mõni meeter eespool lauajupist kinni hoidmas ja seejärel triivib
vanatädi reformvoodiga temast mööda, ise samal ajal ikka oma absurdseid
mälestusi jutustamas. Loo viimaseks lauseks jääbki „Ja siis ei olnud enam
üldse midagi kuulda.“ – lugeja ei saagi teada, kas Margit ja Jaan said
lukuabiga ukse lahti ja pääsesid korterist või kas üldse tegelased jäid peale
suurt uputust ellu.