Kivirähk, "Ajaloo keerises" proosaanalüüs
Ja siis läheb hüsteeriasse sattunud Margit (ei imesta, eriti kuna tegu ongi väga närvilise ja
hüsteerilise tegelasega) enne lahkumist Wcsse, samas kui vanatädi nii muuseas Jaani hoiatab, et vett
tõmmata ei tohi.
„Jaan tundis millegipärast kohutavat hirmusööstu. Täiesti arusaamatul põhjusel oli tal korraga
selline tunne, nagu oleks tema elu kaalul.“
Siis tuleb absurdne ja lahtiseks jääv lõpp – suur tulvavesi, millega Margit tualetist välja paiskub,
vanatädi, kes sõidab reformvoodi seljas, Jaan, kes ei saa enam aru, kus ta on, aga see ilmselt ei ole
enam sugugi vanatädi korter, vaid võibolla mõni teine ilm, lained löövad üle pea ja ongi kõik. „Ja
siis ei olnud enam üldse midagi kuulda.“
Kokkuvõtlikult – pealtnäha realistlik, aga ebamaisesse ja absurdi kalduv lühike lugu, kuhu Kivirähk
on kokku kallanud sama palju rusuvust, kui oma romaanidesse, nii et antud juhul on
kontsentratsioon eriti vänge