keemistemperatuuri järgi fraktsioonideks. Tavaliselt saadakse atmosfäärirõhul tegutsevast destilleerimisseadmest bensiini, ligroiini, petrooleumi ning diislikütuse ja kerge gaasiõli või solaarõli fraktsioone. Atmosfääridestillatsiooni jääki masuuti kuumutatakse uuesti toruahjus ja destilleeritakse ühes või mitmes vaakumkolonnis. Destilleerimisel saadavaid fraktsioone töödeldakse mitmesuguseid sekundaarseid menetlusi rakendades (krakkides, reformeerides, pürolüüsides, aromatiseerides, alküülides) või kasutatakse pärast rafineerimist kütuste, määrdeõlide ja muude saadustena. Nafta koosneb põhiliselt süsinikust vesinikust väävlist lämmastikust ning hapnikust. Maagaasi kasutatakse elektri- ja soojusenergia tootmiseks, kütusena mootorsõidukites, pliitides ja lokaalsetes kütteseadmetes; samuti mitmesuguste toodete (väetised, kangad, klaas, teras, plastmass, värvid jne) valmistamisel.
destilleerimisseadmest bensiini, ligroiini, petrooleumi ning diislikütuse ja kerge gaasiõli või solaarõli fraktsioone. Atmosfääridestillatsiooni jääki masuuti kuumutatakse uuesti toruahjus ja destilleeritakse ühes või mitmes vaakumkolonnis. Destillaatidena saadakse harilikult rasket gaasiõli ning määrdeõlide fraktsioone, destillatsioonijäägina gudrooni. Destilleerimisel saadavaid fraktsioone töödeldakse mitmesuguseid sekundaarseid menetlusi rakendades (krakkides, reformeerides, pürolüüsides, aromatiseerides, alküülides) või kasutatakse pärast rafineerimist kütuste, määrdeõlide ja muude saadustena. Suuremal hulgal hakati naftat destilleerima alles 19. sajandi lõpus, kui võeti kasutusele sisepõlemismootorid. Nüüdisaegsele tehnoloogiale pandi alus USAs 1920 aastail, kui konstrueeriti toruahjud. Aastast 1912 hakati USAs rakendama nafta termilist ja aastast 1936 katalüütilist krakkimist.