Vihurimäe
neljakümnendatel aastatel jõudis Briti maailmariigi
ajaloos kätte kõige vägevam ja tagantjärele kõige enam
põlastatud periood, nn viktooria-ajastu.
Kirjanduses on see periood üks niisuguseid,
millesse järeltulevad põlved on suhtunud ühtaegu
suure imetluse, samas ka suure kibedusega. Ajastu
vaimses atmosfääris segunes ettevaatlik, sünnis
tagasihoidlikkus õela silmakirjalikkusega ja kaine,
aktiivne optimism võltsi reformaatlusega sageli nii keerulisel viisil, et nende vahel on siiani raske
täiesti selget vahet teha.
Emily Jane ja Charlotte Brontë, Dickens, Thackeray, George Eliot (Mary Evans) moodustavad
kirjandusliku põlvkonna, jõulise uue laine, kes kogu inglise 19. sajandi kirjandusele täiesti uue ilme
andis. Nad pöörasid kirjandusžanride hierarhia pea peale, tõrjusid luule ja draama pikkadeks aegadeks
juhtivalt kohalt kõrvale ja kindlustasid tänini kestva romaani-valitsuse.
annaabi.ee 
