Blaise Pascal
otsims? Isegi kuningas, kelle "suuruses" ja õnnes ei kahtle keegi, avastab seal rohkesti puudusi,
pahesid ja alatust. Oma loomulikus elus märkab ta haigusi, füüsilist haprust ning surma, mis saabub
vältimatult. Iseendasse vaatamisest hakkab ta seetõttu ennast tundma kohutavalt õnnetuna.
Armastusest iseenda ja oma õnne vastu pöörab ta oma tähelepanu ükskõik millele või kellele,
peaasi, et see iseendasse vaatamist takistaks.
Reflektsioonipelgliku inimese üle on meelelahutusel tohutu võim. Tal ei olegi vaja ennast tunda. Ta
rahuldub kujutlusega, mile temast on loonud teised. Selle "kujutletud olevusega" on ta rohkem
rahul, kui oma tegeliku isiksusega. Unustades enda, hakkab ta armastama kujutlust. Nõnda on
inimestevahelised suhted silmakirjalikkusest läbiimbunud. Kõik inimeste jõupingutused tehakse
selleks, et tühisesse elusagimisse püsima jääda. Paraku muutuvad ühed ja samad naudingud tüütuks