ja need mõttelaadid on meie sees olemas. Aga meie asi on nad nüüd ,,faktid" teadlikult läbi mõelda, sest me ei suuda luua ega esitada ühtegi uut fakti, kui me ei ole läbi mõelnud, mida me ikkagi öelda tahame. Eelkõige on vaja läbi mõelda, millist inimest, millist fakti, millist tegevust, millist sündmust ma tahan esitleda ja miks ma seda tahan. Mida ma selles tunnetan (refleksiivus), milline märk see on (minu jaoks, lugeja jaoks), milliseid ,,koode" ma kasutan, et oma reflektiivsust (tunnetust läbi minu enese minu sihtgrupi poole) selle märgi näitamiseks (esitlemiseks) lugejani/vaatajani viia, kuidas ma aktualiseerin sündmust kui väärtust mis kindlasti kujundab meie tulevikku, kuidas ma loon oskusliku konstruktsiooni, et märke koodide abil esile tõsta kui tervikut, mis jätab jälje. Kultuuri kajastamine peab olema jõuline! Me peame olema julged ja hoopis julgemalt välja ütlema mis on meile oluline. Kus on see printsiip, kus on see legend, kus on see narratiiv
Õpetaja roll erinevatel ajaetappidel 50 - 60ndad – õpetaja kui rahvuslik tulesüütaja, õpetaja kui „maa sool“, oluline oli kutsumus õpetajatööks. 70ndad – arusaam õpetajatööst muutus tehnilisemaks, rõhutati ametialaseid oskusi, didaktika asend õpetajakoolituses muutus keskseks, õpetaja oli eelkõige õpetamisoskuste valdaja. 80ndad – õpetajas nähti eelkõige oma ala asjatundjat, tähtsaks muutus õpetuse sisu, rõhutati fakte 90ndad – õpetaja puhul hakati rõhutama reflektiivsust, kriitilist suhtumist omaenda töösse, enesehindamist (globaliseerumine, infotehnoloogia, võrgustikud õpikeskkonnana) 21. saj. Algus – taas kerkib esiplaanile õpetaja roll sotsiaalsete muutuste vahendajana, ühiskonna mõjutajana ja kasvatajana (uus RÕK – riiklik õppekava) Õppijakeskne õpetamine humanistlik õpetamisviis kommunikatiivsed õpetamismeetodid (rühmatööd) teadlik tähelepanu erinevatele õpistrateegijatele
annaabi.ee 
