Arengupsühholoogia
eraldab imik tuttavat hooldajat võõrast. Laps naeratab vaid tuttavatele
hooldajatele.
Kui vaatad rahulolevat imikut näed tema avatud, lõdvestunud ja
aktiivset tegevust ja tajud tema rahulolu peast varvasteni. Kui laps on
näljane, tal on halb olla, ta on pingul, rahutu, iseendasse sulgunud
või hooldajates kinni. Iga kehaosa annab teavet tema halvast
enesetundest.
Imiku toitumine valitseb vastsündinu refleksiketti, kus üks refleks
järgneb teisele. See kett moodustub järgmiselt: otsimisrefleks,
imemisrefleks ja neelamisrefleks. See kõik toimib juba lootel.
Vastsündinu suudab seega vastata teadlikult keskkonna ärritajatele
(näiteks piim, nägu, hääl) ja seesmistele ärritajatele (näiteks nälg,
roojamisvajadus, külm). Nende oskustega suudab ta teadustada
hooldajale oma olukorda ja vajadusi