Kirjandussemiootika
sealjuures seesmiseks või välimiseks nimetab)
3) De Man räägib Saussure`i semioloogiast ja Peirce`i semiootikast, semiootika ei
piirdu semantikaga (lingv. tähenduses), vaid uurib märke kui tähistajaid. Tema eelis
on see, et ta ei küsi, mida tähistajad tähistavad, vaid kuidas nad tähistavad. Arutleb
Saussure`i ja Jakobsoni üle. Kirj. teos on teade, mis on suunatud iseendale, teine
lähtepunkt on märgi konventsionaalsus. Kirj. teost nii vaadeldes võime
referentsiprobleemi kõrvale jätta. Võitlus referentsi autoriteediga.
Semioloogia lõhub müüdi märgi ja referendi semantilisest vastavusest.
Jakobson demonstreeris, et teose kirjanduslikkuse aspekti vastuvõtt on olnud pärsitud
just sellepärast et keskendutud on referendile, selle dominandile.
Peab Jakobsoni lähenemist viljakaks kuid ühekülgseks. Hilisemad prantsuse
strukturalistid on Jakobsoni lihtsustanud (Barthes, Genette, Todorov, Greimas –
suured lihtsustajad)
annaabi.ee 
