EESTI KIRJAKEELE SÕNAVARA KONSPEKT
1) diaadiline/kahepoolne/bilateraalne märgimudel lähtub Saussure’ist, kelle jaoks keelemärk oli
psüühiline ühtne entiteet, mis koosneb mõistest ja häälikkujust (tähistatavast ja tähistajast);
2) triaadiline/kolmepoolne märgimudel on kasutusel tänapäeva semiootikas. Märki nähakse kui
kompleksset semiootilist üksust, kus on esindatud märgi kandja (ese, pilt, sõna, nt. maja), tähendus
(intentsioon: idee, sisu, mõiste, nt. MAJA) ja tähistus (ekstensioon e. referentsiobjekt, nt. see (üks)
konkreetne maja);
3) unilateraalne/ühepoolne märgimudel on tehnilistel põhjustel eelistatud mudel lingvistilises
süntaksiteoorias. Siin nähakse ainult märgikeha e. märgikandjat, millel on omadus olla ka tähenduse
kandja.
Kolm märkide liiki
Semiootika klassik Charles Peirce (1839–1914) jaotas märgid kolme liiki:
1) piltmärgid e. ikoonid,
2) indeksmärgid e. tunnusele viitavad märgid,
3) sümbolmärgid.
Piltmärgid e
annaabi.ee 
