A.dumas Kolm musketäri terve raamat
»
250
«Õieti teete, härra.» «Aga miks sa seda küsid?»
«Sellepärast, et kui teie temaga vestlesite, ei kuulanud ma teie juttu, vaid jälgisin teda.
Härra, tema nägu muutis kahel või kolmel korral värvi.» «Noh, ja mis siis?»
«Härra ei märganud seda, sest kõik ta mõtted olid tegevuses saadud kirjaga; mina aga,
keda kirja salapärane majja saabumine oli teinud ettevaatlikuks, ei lasknud kaduma
minna ühtegi tema näoliigutust.»
«Ja missugusena ta nägu sulle näis?»
«Reeturlikuna, härra.»
«Kas tõesti?»
«Veelgi enam. Niipea kui härra oli temast lahkunud ja tänavanurga taha kadunud,
haaras härra Bonacieux oma kübara, sulges ukse ja jooksis minema vastassuunas.»
«Planchet, sul on tõesti õigus, kõik see näib ka mulle väga kahtlasena. Aga ole
rahulik, me ei maksa talle enne korteriüüri, kui selles suhtes on kõik täiesti selge.»
«Härra naljatab, aga küll härra veel näeb!»
«Mis sinna parata, Planchet, mis on kirjutatud, peab sündima.»
annaabi.ee 
