Vana-Idamaade haridusest
kus ema näitas tütrele ja isa pojale, kuidas tuleb käituda, töötada, jahti pidada või
söödavaid taimi korjata. Soorollid olid tol ajal peres rangelt jaotatud.
Inimeste eluiga oli siis küllaltki lühike, mistõttu tuli lastel kiiresti ja efektiivselt
vanemate õpetatavad tarkused omandada. Suuri vigu tehes võisid noored kergesti
hukkuda, ellu jäid vaid tugevamad. Ellujäämist soodustas inimeste tugev usk
jumalatesse, mis surus inimesed nendest tulenevatesse reeglistikesse, kus peamine
oli jumalakartlikkus ja sõnakuulmisoskus.
Lisaks sõnakuulmisele nõuti ka vanemate austamist ning eelkõige tuli arvestada
esivanematega, kes olid juba läinud teispoolsusesse ja seega ühinenud sugukonda
kaitsvate vaimude või jumalustega, muutunud võimsaks ja samas ohtlikuks.
Ebaviisakaks peeti näiteks isegi küsimusega vanema inimese poole pöördumist.
Austusjärjekorras peale vanemaid oli enne ema alati isa. Pereknd ise aga allus
annaabi.ee 
