Hägusad süsteemid
mõjutab niihästi interpolatsiooni hägusas süsteemis kui süsteemi
läbipaistvust, on sisendi liikmesfunktsioonide eristatavus, mida näiteks
kolmnurksete liikmesfunktsioonide puhul iseloomustab liikmesuse väärtus
punktis, kus naaberliikmesfunktsioonid lõikuvad (ülekate). Praktikas jääb
see näitaja enamasti 0.25 ja 0.75 vahele [11] ning tüüpiline väärtus on 0.5.
Vaatleme ülekatte mõju reeglite interpolatsioonile lihtsa näite abiga.
Kontrueerime viis 6-reeglilist hägusat süsteemi, mille
sisendliikmesfunktsioonide ülekate on vastavalt 0.0, 0.25, 0.5, 0.75 ja 1.0.
Kuigi muud parameetrid (miinimum t-norm, maksimum s-norm ja
raskuskeskme häguärastamine) on kõigil süsteemidel samad, tingib
ülekatte varieerimine üsna drastilised resultaadid (Joonis 11). Ülekatte
puudumisel, puudub reeglitevaheline interpolatsioon, süsteemis puudub
sealjuures ka hägusus ja väljund lülitub relee kombel ühelt jooksva