Mõistatused
laaliateks ning mis kõiguvad kolme "leksikaalse normaaloleku" täistähenduslike sõnade,
pärisnimede ning onomatopöa või deskriptiivide vahel, kalduvad kord ühe, kord teise poole, kuid
pole õieti ükski neist.
On näiteks laia levikuga eesti mõistatus, mis esitab kilki (harvem ka kirikukella, rotti vm. asju)
kuskil laulva kukena, nt. Kukk laulab kuusnas, kaasnas, kivises keldris, tammises tündris. Kaks
esimest kohta, kus see kukk laulab, on tähistatud vohavalt varieeruvate reduplikatiivsete
libasõnadega. Mõnedes tekstides on neid "kohasõnu" püütud panna meenutama mingeid tõelisi
kohanimesid, nt. küla-lõpulisi (Kiikkülän, Kaakkülän) või Mulgi gle-lõpulisi (kiiglen, kaaglen vrd.
nt. Pöögle) ja stre-, tsre-, tre-lõpulisi (kuudsren, muudsren vrd. nt. Aitsra, Holstre; kiidren,
kaadren vrd. nt. Laatre), või sna-lõpulisi (kuusnes ja kaasnes; kiisnas ja kaasnas Kuusna-
nimeline küla ja vald on Järvamaal päris tõeliselt olemas)
annaabi.ee 
