küsimusele ihu ja hinge omavahelisest suhtest. Järgnevalt vaatame, kuidas seda suhet on püütud lahendada. 1 Neli lähenemist inimesele lähtuvalt ihu-hinge problemaatikast 1. Inimene on bioloogiline organism. Inimestel pole mittemateriaalset hinge, vaimu või mõistust. Mentaalsed nähtused (tunded, mõtted jne) on identsed füüsiliste protsessidega (tavaliselt ajuprotsessidega). Tegu on reduktsionistliku lähenemisega, millele sai eespool viidatud kui ühele äärmusele. Kõik haigused (ka vaimsed) on füüsilised haigused. Ravi eesmärgiks on muuta füüsilist olukorda ja parandada seda. Seda on kutsutud ka biomeditsiiniliseks vaateks inimesele. Kriitika: Kõike kogetut (nt subjektiivne valuaisting) ei saa samastada ajuprotsessidega. Nii näiteks võib ühes kultuuris või keskkonnas oleval inimesel valuaisting olla intensiivsem kui teises
neile, kes näivad seda vajavat. Huvi pakub, millal ja millistel asjaoludel on ta selleks tõenäoliselt valmis. Sotsiobioloogia väidab, et kõigi elusolendite, kaasa arvatud inimolevused, põhitungiks on oma geenide põlistamine, tagamaks nende ellujäämise paljunemise kaudu, kui võimalik. Altruislikud aktid juhtuvad sellepärast, et altruism lubab indiviidi aidata kindlustada oma suguvõsa kui samade geenide edasikandjate ellujäämist. - Bioloogiline determinism - reduktsionistliku mõtteviisi koolkond, mis väidab, et bioloogilised tegurid võivad olla igasuguse olulise inimliku tegevuse ja mõtlemise põhjustajaks ning täielikuks seletuseks. Nende hulka võivad kuuluda geneetilised või pseudogeneetilised tegurid ja muud füsioloogilised tegurid (hormoonid, või aju orgaanilised kahjustused jm). - Geneetiline determinism - reduktsionistlik mõtteviis, mille kohaselt inimkäitumine,
annaabi.ee 
