V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
nikerdatud. Seal on veel iluaed tiigi, lindla, kajapaiga, pallimänguplatsi, labürindi,
metsloomade maja ja hulga varjuliste alleedega, mis on Venusele nii. meelepärased. Seal on
ka üks huvitav puu, mida «himuraks» kutsutakse, sest et ta varju andis kuulsa printsessi
lõbutsemisele ühe prantsuse galantse ja vaimuka konnetaabliga. Ah, vahe meiesuguste
vaeste filosoofide ja konnetaabli vahel on niisama suur kui kapsa- või redisepeenra ja
LouvreM aia vahel. Aga lõpuks ükskõik! Niihästi suurte isandate kui ka meiesuguste elu on
2
6
9
ikka hea ja kurja segu. Kannatused vahelduvad alati rõõmuga nagu spondeus daktüliga.
Õpetaja, kas tahate, ma jutustan teile loo sellest Barbeau lossist? See lõpeb nii traagiliselt.
See sündis aastal 1319, Philippe V valitsemise ajal, kes Prantsuse kuningatest oli kõige
pikem. Kogu loo moraal on see, et ihu kiusatused on jõledad ja viivad hukatusse. Ei maksa