Tõde ja Õigus II Terve tekst
Kui
muutlik on ilmas kõik! Viimaks ometi uinus ta ja ei ärganud enne, kui isa tuli keskhommikul
hobustele lakast heinu võtma.
,,Ah sina olidki see, kellega koer öösel nii kurjasti tõreles," ütles isa Indrekule. ,,Pidin ikka tulema
vaatama, aga uni oli nii magus, ei viitsind. Mõtlesin, et on ta, kes ta on, või ta varas ikka on."
Ise ajas ta käed laiali ja kraapis heinu kokku, et käputäit läbi augu hobustele redelisse visata. Ja
Indrek, kes istus alles põhul, kus ta maganud, pani esimest korda õieti tähele, kui kange on isa
selg küürutades ja kui könksus tema haarakile aetud sõrmed. Eriti torkasid just need viimased
talle silma. Kui isa redelile lähenes, et alla minna, astus Indrek talle lakaotsale vastu ja sirutas
käe teretamiseks.
,,Õige jah," ütles isa, ,,me pole veel kätt andki, kange töötegemisega unustad selle asja."