"rebestavat" - 1 õppematerjal

V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat

näo avausse ja hüüdis: «Ema, vaata, mis ma näen!» Seda värsket, heledat lapsehäält kuuldes võpatas sul-gunu. Terasvedru hoogsa ja äkilise liigutusega pööras ta oma pead, kaks pikka lahjat kätt lükkasid juuksesalgud otsaesiselt ja siis puuris ta lapsesse oma ehmunud silmad täis kibedust ja ahastust. See pilk oli kiire kui välkvalgus. «Oo mu jumal!» kisendas ta äkki, pead põlvede vahele 214 peites. Kähisev hääl näis ta rinda rebestavat. «Ärge mulle vähemalt teiste omi näidake!» «Tere,» ütles laps tõsiselt. Võpatus oli vangi nagu ellu äratanud. Pikk värin jooksis üle kogu ta keha pealaest jalatallani, ta hambad lõgisesid, ta tõstis pea pisut kõrgemale ja ütles, küünarnukke vastu puusa ja jalapöidi käte vahele surudes, nagu neid soojendada tahtes: «Oh, kui külm!» «Vaeseke!» ütles Oudarde suurest haledusest, «kas toome teile veidi tuld?» Ta raputas eitavalt pead.