Kuidas eestlased endale perekonnanimed said
Viimast tendentsi märgivad mitugi autorit.
Suur osa näilikku seisusemuutust taotlevaid eestlasi ei pruukinud aga oma nime
saksastamisega vaeva näha, sest nende perekonnanimed olid juba algupäraselt
saksakeelsed.
Värdnimed on nimed, milles eestikeelsele esiosale on lisatud võõrkeelne järelosis
(Saareste II: 9).
Leidub eesti-vene seganimesid, kus eesti nime on ametivõimude poolt (eriti
nekrutitel väeteenistuses) venepärasemaks kohandatud (nt Bernakov, Kasikov,
Kodasov, Naruskov, Rebassov, Tõnnov) (Saareste II: 7-8).
Rohkesti leidub eesti-saksa värdnimesid: Ausberg, Looberg, Õismann, Jahimann,
Juhkamson, Võsoberg, Laanenbek, Lahemann, Poissmann, Sõrasson (Saareste II: 9).
Eestikeelsete nimede seas võib nende murdelise ilme põhjal eristada põhjaeestilisi ja
lõunaeestilisi nimesid. Lõunaeestilisi nimesid on nt Hain, Hüdsi, Kahro, Naaris,
Põvvat, Sannamees, Sõgel. Põhjaeestiliste nimede hulgas saab eristada saartelt