haardesse. Siis nad kuulsid kraapimist ühe maja nurgas. Nad arvasid, et karud hakkasid kraapima teed sisse. Lõpuks siiski selgus, et see oli hoopis doktor, kes üritas sisse saada. Ta seletas, et ta oli kuulnud püssipauke, roninud mäe otsa ning näinud karusid ümber maja. Siis kraapis ta läbi püssilao endale tee majja. Peagi tuli ta mõttele, kuidas karudest lahti saada. Neil oli püssilaos püssirohtu ning ka elekter. Doktor tõi ka enda püütud rebasenaha välja. Tema mõte oli kasutada rebasenahka söödana ning panna see täis püssirohtu. Kui karud jõuavad sellele piisavalt lähedale, siis doktor laseb selle õhku. Ta plaan õnnestus ning enamus karusid lendasid õhku ja ellujäänud jooksid hirmunult minema. Kogu talvitamise ajal olid pinged Hatterase ja Altamonti vahel suurenenud. Mõlemad eirasid üksteist ning doktor teadis, et sellest tuleb probleem. Ühel päeval läksid doktor, Hatteras ja Altamont küttima. Nad leidsid 6
Sinirebane (Alpoex lagopus) on polaarrebase järglane, kelle nahk on pikaajalise aretuse tulemusena kujunenud hinnaliseks väärisnahaks. Sinirebase nahka kasutatakse ääristusena kapuutsidel ja talvejopedel, samuti valmistatakse neist mütse, kraesid jms. Viimasel ajal on sinirebase aretuse eesmärgiks olnud võimalikult suure karusnaha saamine. Tänapäeva reguleeritud söötmise ja suunatud aretuse tulemusena saadi Soomes rebasenaha pikkuseks kuni 1,4 meetrit. Selline nahk on suur, tihe ja raske, seda saab edukalt kasutada ääristusena jopedel ja kapuutsidel. Kasukate valmistamiseks sobib paremini norra-tüüblilise sinirebase nahk: see on tunduvalt siidjam ning kergem. Sinirebase kasvatamisega tehti Eestis algust 1930-ndatel aastatel. Karusloom toodi sisse Soomest ja ta kohanes siin hästi, hakates kiiresti andma nii häid järglasi kui head karusnahka.
annaabi.ee 
