Juhan Liivi isamaaline luule Juhan Liiv on Eesti tuntumaid luuleklassikuid. Tema vormilt lihtne, kuid tugeva sisendusjõuga lüürika on järjest enam hindamist leidnud. Juhan Liiv tõi Eesti luulesse realistliku ja rahvaliku elutunnetuse. Ta oli imeline luuletalent, kelles oli lüürilist tundeküllust, tänu millele ta luuletused inimestele nii väga meeldivadki. Juhan Liiv armastas oma isamaad. Ta tegi seda nii suure tõsidusega, et kirjutas sellest palju isamaaluulet. Tema realiteeditunne ajendas teda isamaa saatust mõistma ja kujutama teisiti, kui olid teinud varasemad lüürikud. Ta tõi luulesse isamaa ja rahva reaalse olukorra tunnetuse. Tema lüürika avab lugejale väikerahva õigusetuse ja rõhutuse tsaaririigis. Luuletuses "Sinuga ja Sinuta" väljendab ta oma rohket armastust isamaa vastu. Tema patriootlikus on sellega tõestatud. Tema arvates oleks isamaalt lahkumine katastoofiline, iseenda tõukamine pimedusse ja lootusetusse
" Samas iseloomustab Saar oma õpetajat rahuliku ja sõbraliku inimesena, kes aga oli paindumatu ja kindel. Rimski-Korsakov soovitanud mängida palju fuugasid ja analüüsida neid. Näib aga, et Saarele said eriti omaseks sellised õpetaja mõtteid, nagu näiteks: "...tähtsam, kui akordide teoreetiline tundmine, on nende õige kuulmine ja mõistmine", et lubatud võimalikkuse piirid määrab muusikas "iga helilooja sügavaim muusikaline tunnetusvõime, tema realiteeditunne". Rimski-Korsakoviga arutati paljusid loomingulisi probleeme. Neist huvitas Saart kahtlemata eri muusika rahvusliku omapära küsimus. Selles küsimuses ühtisid õpetaja ja õpilase seisukohad täiesti. Saar ei saa jätta oma kirjutises märkimata Rimski-Korsakovi hinnangut "Võimsale rühmale". See koolkond baseerus rahvuslikul muusikal, viljeles rahvaviiside ja rahvamuusika sööti jäänud nurmi, luues muusika, mis on rahvuslik ja omapärane
annaabi.ee 
