Kunstiteose põhjalik analüüs
on vaid silmapilguga, jätab see alateadvusesse jälje ja seetõttu on see meil alati meeles.
Kogu eelneva põhjenduse juures jätab see maal mulle üldkokkuvõttes elujaatava mulje,
kuigi sellele on lähenetud erilise nurga alt.
3. Kuidas, millises kompositsioonis kunstnik teost esitab?
Nii Elu kui ka Surm on vertikaalses asendis ja seda minu arvates selle tõttu, et autoril
polnud vajadust teost realistlikusest kaugele viia, sest tegemist on allegoorilise
sümbolistliku maaliga, mille põhiidee on siiski eksistentaalsed aspektid: elu ja surm.
Horisontaalne paigutus nende puhul oleks üleliigne. Juugendmaalile on omane eriline
sujuvus, väljavenitatud figuurid, piirjoonte rõhutamine, ühtlases toonis värvipinnad, kõik
mõjub tasapinnalisena, ekstravagantsus ja mürgised värvid. Looklevaid kõverjooni
eelistati sirgjoontele, ebasümmeetriat sümmeetriale, sest looduses leidub ranget
annaabi.ee 
