Arvo valton
appi groteski ja mudelsituatsioonid, leebet huumorit hakkas asendama satiir. Selleks et
uurida inimeste psüühikat ning käitumist juhtivaid tegureid, asetab Valton tegelased
grotesksetesse tüüpsituatsioonidesse. Nii laseb ta novelli ,,Kalamees" kangelasel
tõsimeeli päev läbi vihmaveeloigust kala püüda. Novellis ,,Rohelise seljakotiga mees"
loeb nimitegelane jaama ooteruumis viibijatele ette kummalist raamatut, kutsudes selle
tegevusega esile kuulajate ja võimude äreva reageernigu. Novellis ,,Silmus" I leiab mees
tühjast stepist püünissilmuse ja poeb uudishimust sinna sisse.
1970.aastete alguses, koos üldise ajaloohuvi kasvuga, pöördus ka Valton
mineviku poole. Endiselt huvitavad teda inimese olemisprobleemid. Ajalugu on
kirjanikule vaid näitelava, kus saab kujutada üle aegade kestvaid seoseid: vaadata
mineviku kaudu olevikku ja tulevikku. Seda Valtoni novellistika suundumust
iseloomustab kogumik ,,Õukondlik mäng" (1972)
annaabi.ee 
