ehk siis peamiselt biokeemilise või neuroloogilise probleemiga. Paanika tekkimise künnis on erandlikult madal, mistõttu paanikahood tekivad suurema impulsita. On uuritud mitmeid erinevaid närvisüsteemi neurotransmittereid, kuid lõplikke tõendeid täpsete toimemehhanismide kohta ei ole saadud. Kognitiiv-käitumusliku teooria pooldajate meelest tekivad paanikahood valesti tõlgendatud sisemiste impulsside ajel. Tegemist ei ole seega sünnipärase, vaid õpitud reageerimisviisiga. Lisaks ülalnimetatutele on olemas veel mitmeid koolkondi, kellel on haiguse suhtes oma, teistest pisut erinev arusaam. Kindel on ainult see, et ühegi ülalnimetatud teooria põhjal ei suudeta esitada sellist teaduslikult tõestatavat materjali, mille alusel saaks kasvõi suhtelise kindlusega öelda, et üks teooria on õige ja teine vale. Diagnoosimine Paanikahäire diagnoosimine põhineb enamasti kliinilistel uuringutel. Diagnoosi panemiseks
See on teema, mis võiks huvi pakkuda, eriti neile, kes puutuvad kokku igapäevaselt paljude erinevate inimestega. MÕJUSTAMISRELVAD Etoloogid, kes uurivad loomade käitumist nende loomulikus keskkonnas, on paljude loomaliikide puhul avastanud, et loomade käitumine toimub tihti jäikade ja mehaaniliste mustrite järgi. Neid nimetatakse kinnistunud käitumismustriteks ja need mehaanilised käitumisjärgnevused on tähelepanuväärselt sarnased teatud automaatse reageerimisviisiga inimestel. Nii inimestel kui loomadel vallandab need automaatsed käitumismustrid enasmasti ainult üks tunnus kogu asjasse puutuvast informatsioonist. See tunnus, mida nimetatakse vallandajatunnuseks, võib sageli osutuda väga kasulikuks, võimaldades indiviidil valida sobiva tegutsemissuuna, ilma et ta peaks hoolikalt ja läbinisti analüüsima kogu ülejäänud informatsiooni, mis antud situatsioonis leidub. (Cialdini 2005:19)
annaabi.ee 
