20.-21. sajandi kunst
positiivseks programmiks oli seni allasurutud
ühiskonnakoosluste esiletoomine ja neile rohkema
võimu andmine (naised, mittevalged, emigrandid, gay’d,
vähemusrahvad, invaliidid jt). Sel pinnal tekkisid
kunstiteooria kesksed suunad – feministlik kunstiteooria,
postkolonialistlik kunstiteooria jt.
Kui lääne modernistlik kunstimaailm oli mänginud paljuski
reaalteaduste reeglite järgi (optika, füüsika,
matemaatika), pidades niisugust kunsti sama universaalseks nagu on
reaalteadusedki, siis postmodernistlik kunst lähtus pigem
sotsiaalteadustest, antropoloogiast, etnograafiast jms, kuna sellist tausta
esindasid need filosoofid. Seetõttu hakati
varasemat modernistlikku kunsti, eriti
abstraktsionismi vaatama 1980ndatel eriti
kriitiliselt kui mingit arusaamatut formalistlikku
jama, mis on ühiskonna seisukohalt tumm ega
räägi kaasa olulistes avaliku elu küsimustes.
J.-P. Sartre Nõukogude Leedus 1965. a.
Fotolt on välja kadreeritud Simone de Beauvoir