Üldine Teatriajalugu II
Umbes kuni 1915
laenas film põhiliselt teatrist: vaatustesse jagamise, misanstseenilised konventsioonid, loo
jutustamine, näitlemisviis, muusika kasutamine (mängiti laval ekraani ees). Filmitegijad vaatasid
teatrile kui madalamale kunstile; film populaarsem, haarab masse. I MS lõpuks oli tehnika nii
kaugel, et film levis järjest laiemalt. 20ndatest 60ndateni mõjutas film juba teatrit. Filmikunst
populariseeris teatri avangardseid voole. Sooviti luua tinglikumat teatrit ja eemalduda
reaalsuskonventsioonidest: filmis hüpati erinevate tegevuspaikade vahel ja montaaziga loodi
tegevuspaikade illusionismi. Ka publik hakkas ootama ebakonventsionaalset kujutust laval.
20ndatel kasutati laialdaselt uudset tehnikat: valgustus, elektri vaba levik ja võimalused. Filmi
mõjul hakkasid näitlekirjanikud kirjutama lühemate stseenide ja vähema dialoogiga näidendeid.
Metropolides said loomeinimesed tegeleda paralleelselt teatri ja filmiga (Berliin, Pariis, Moskva).