Meie keel on meie ajalugu.
NSV Liidu mõjusfääri. Meie riik kaotas sellega iseseisvuse koguni kuuekümneks aastaks. Nende
aastakümnete sisse jäi nii positiivsemaid kui ka halvemaid aegu. Venestamise käigus seati kirjanikele
range tsensuur, mis pidurdas eesti kirjakeele arengut. Paljud loome- ning ka tavainimesed põgenesid
valitseva korra eest üle mere välismaale. Neid kirjanikke hakati nimetama pagulaskirjanikeks. Hästi
toob tolleaegsed jubedused välja Arved Viirlaid oma teoses ,,Ristideta hauad". Ta kirjeldab reaalseselt
ning elutruult kõiki neid koledusi, mis eestlaste peal korda saadeti. Raamatu peaosaline on endine
Saksa armee sõdur Taavi, kes on NKVD poolt tagaotsitav. Ta oli mees, kel ei jäänud muud üle, kui
pageda metsa ning nõnda oma riigi vabaduse eest võidelda. Mitmel korral nabiti ta kinni, kuid siiski
õnnestus tal alati põgeneda. Autor toob esile selle ebaõiglase olukorra, kus mehed olid sunnitud metsa
pagema, sest nad olid kahe suure üksteisega võitleva riigi hammasrataste vahel.