Õiglus kui ausameelsus
vastastikku tunnustada, võib eeldada mõlema (s.t nii orja kui orjapidaja) nõustumist, et orjus
on ebaõiglane
Ent peatugem korraks ning kaalugem, mis veel on vastastikkuse mõistes eeldatud, tõstatades
ühe liberaalsest strateegiast tuleneva tüüpküsimuse: mis mõttes oleks orjapidajast ratsionaalne
1 https://www.eetika.ee/et/moraal/teoreetiline_eetika/teleoloogia
nõustuda, et orjus on ebaõiglane? Esitagem seda niimoodi: mida ütleks orjapidaja Vana-
Kreekas 350 aastat eKr Rawlsile, kes osutab, et orjus ei põhine printsiipidel, mida tema ja
tema orjad võiksid vastastikku tunnustada, kui nad oleksid vabad ja võrdsed ning neil
puuduks teineteise üle mõjuvõim? Võib arvata, et ta kostaks: "Ja mis siis?" Ning see oleks
tõepoolest ratsionaalne vastus. Miks? Sest vastastikkuse nõue kõlaks ratsionaalselt kõigi
praktika osapoolte jaoks vaid siis, kui nad kõik mõistaksid reaalsena võimalust sattuda
kõigisse praktika poolt võimaldatavatesse positsioonidesse