Tammsaare õpinguid Tartu Ülikoolis õigusteaduskonnas. Selleks ajaks olid ilmunud ka tema esimesed jutustused ja tõlked. 1911. aastal avastati Tammsaarel ootamatult tiisikus. XX sajandi esimesel poolel oli tegemist raskestiravitava haigusega, mis sagedamini lõppes surmaga. Tammsaare jättis pooleli ülikooli riigieksamid ning sõitis enda ravima venna Jüri Hanseni juurde Koitjärvele. Kuid haigusest õnnestus tal vabaneda alles pärast pooleteiseaastast ravireisi Kaukaasiasse. 1914. aastal tabas kirjanikku aga uus tõsine haigus: kaksteistsõrmiksoolendi haavand. Tartu Ülikolli kliinikumi kirurg ütles kirjanikule enne lõikust, et selle õnnestumine on 2-3%. Tammsaare jäi õnneliku protsendi sisse. Pärast operatsiooni elas Tammsaare kuni I Maailmasõja lõpuni venna juures Koitjärvel. Sõjale ja tervisehädadele lisaks elas Tammsaare sel ajal üle ka traagilise armastusloo, mille heiastusi võib leida romaanist ,,Kõrboja peremees"
Tsehhovil süveneb tuberkuloos, millega ta püüab võidelda. 1890 sõidab vabatahtlikult Sahhalini saarele, et õppida sealset sunnitööliste elu. Teekond mõjub tervisele halvasti. Naastes otsustab püsima jääda väikelinna ja ostab endale Melihhovosse mõisa. Lisaks sukeldub Tsehhov väikekodanlikku ellu näljahädaliste abistamine, koolera leviku vastane võitlus jne. Sealne ~10 aastat on kirjanduslikult väga viljakas periood. Arstid leiavad, et ta peaks ette võtma ravireisi, Tsehhov läheb Prantsusmaale. Naastes müüb mõisa maha, suundub Krimmi, Jaltasse. Aeg-ajalt sõidab Moskvasse. 18. Tsehhovi novellistika - pead teadma järgmiste novellide temaatikat ja põhiideed: "Mure", "Kurbus", "Vaska", "Jonõts" ,,Inimene vultaris"- algusest lõpuni satiirilise alatooniga, õpetaja Burkin jutustab oma kolleegist, kreeka keele õpetajast Belikovist. Burkin selgitab väga hästi ,,vultarluse" mõtet Belikovi kaudu, kes kardab elavat elu ja kõike uut
annaabi.ee 
