Ribbetrop
Osa
varandusega, mis ta oli kopsutuberkuloosi surnud emalt pärinud, kinnitas ta kanda veiniäris,
tegeldes selle impordi ja ekspordiga. 1913. aastaks olid edukaks karjääriks Kanadas kõik
eeldused loodud, kuid siis sundis rank neeruhaigus teda tõvevoodisse heitma. Ravimiseks
otsustas ta Saksamaale naasta. Sellest alates oli ta tervis tihti põdur. Seda kasutas ta hiljem
meeleldi ettekäändena, kui seisis silmitsi raskete poliitiliste olukordadega. Pärast paarinädalast
ravipuhkust pöördus ta Kanadasse tagasi, kus teda 1914. aastal üllatas Esimese maailmasõja
puhkemine. Kuigi ta oleks neeruhaiguse üärast väeteenistusest pääsenud, järgnes ta keisri
kutsele ja lahkus kiiruga maalt. Mille külalislahkust ta veel aastakümneid hiljemgi taga igatses.
Ärasõidu eelõhtul kutsus ta aja jooksul suureks paisunud sõpraderingi Chateau Laurier´
pidulikult ehitud ruumidesse viimasele dineele. Järgmisel hommikul oli Ribbentrop jäljetult
kadunud