Ilmar Laaban
,,Kas tõesti?", ,,Vesi ja tähed", ,,Mikrokosmos" ja ,,Välkude varjud". See tähistas juba
pealkirjaga uusi algusi ja olemata lahendusi otsiva luule suunda(Aspel,1989). ,,Selles kogus
avalduva kujutluse rajuline, järskude jõnksude ja lühisulgude kaudu pööritsev lend meenutas
sürrealistliku lahtimõtestus innu hiilgeaega Prantsusmaal, kahekümnendail aastail. Ükski
dissonants polnud küllalt pinev, ükski kukerpall küllalt spontaanselt vaba!"(Aspel,1989)
,,Lauka ratsu rautet/ murdlainete sära ja kahjutulede/ käraga Lauka ratsu kanna/ ühe kivi
sõnum/ mis toidab mardikaid..."(,,Lauka ratsu") Tundus nagu oleks Laaban tahtnud ihuüksi
teostada eesti kirjanduses seda pööret, mida mujal taotlesid terved rühmitused. Eelnevate töö
oli küll luuletaja eesmärgile jõudmist lihtsustanud, kuid tema enda rahuldamatuse raev ja
sõnatulv näisid põhjatuna. Sellest teosest jääb lugejale meelde imelisi sümbolite tähekujusid