Seneca moraalikirjad Luciliusele
surmast pole mõelnud, see on end petnud. Kas nutab keegi selle pärast, mille kohta ta ütles, et see
paratamatult aset leiab? Kes kaebab teise surma üle, see kaebab, et lahkunu oli inimene. Kõiki ühendab
seesama tingimus: kes on sündinud, sel tuleb surra. (9) Vahemikud teevad meid erinevaiks, lõpp teeb
ühesuguseks. See, mis esimese ja viimase päeva vahele jääb, on suhteline ja ebamäärane; kui hindad
raskuste järgi, siis on ta poisilgi pikk, kui kiiruse järgi, siis raugalgi lühike. Kõik on püsimatu ja petlik, kõik
on muutlik nagu ilm. Kõik paiskub siia-sinna, muutudes saatuse tahtel oma vastandiks, ja inimlike asjade
säärases liikuvuses pole midagi kindlat peale surma. Ometi kaebavad kõik tema üle, kes ainsana pole
kedagi petnud.
(10) "Kuid ta suri lapsena." Veel ma ei ütle, et elu möödasaatnul on länud paremini; lähme selle juurde,
kes jõuab raugaeani. Millise pisku võrra on ta lapsest üle? Kujutle aja põhjatut määratust ja haara
annaabi.ee 
