tuleks valida sellised väetised, mis sisaldavad nii nitraat- kui ammooniumlämmastikku kiiretoimivas vormis, et muru saaks paremini üle talvekahjustustest. Viimase parandamiseks tuleb valida hoopis kaaliumirikkaid väetisi Sambla tõrjeks on vanemas kirjanduses sageli soovitatud nn muruliiva. Tänapäeval ei ole enam mõeldav ise sellist segu kokku segada, pealegi on sambla tõrjeks effektiivsemaid vahendeid. Traditsiooniline muruliiv koosnes liivas, ammooniumsulfaadist ja raudvitriolist(raudsulfaat). Veel sambla tõrjeks soovtatud Kemira nn superfosfaat (0-19- 0),mis peale fosfori sisaldab veel väävlit ja kaltsiumi. Õhustamine ja püstlõikus Murukamara õhustamine on oluline vanemate ja väga tihedate murude juures. Aastatega koguneb murukamara pindmisse mullakihti ja pinnale lagunemata orgaanilist ainet, nn vildikiht, mis takistab õhu ja vee pääsemist mulda ja orgaanilise aine minerakiseerumist. Selle tagajärjel muru hõreneb ja kamaras hakkavad levima samblad
Soovitatav on värvida temperatuuri vahemikus: +6- +18 ning valmisegatult säilib jahedas (+6) kuni viis päeva. Võõbale annab iseloomuliku tooni vastav saviliik. (näiteks: sini-, punasavi), lisaks on seda võimalik toonida looduslike pigmentidega, jättes toonid naturaalseks (valge, sinine, punane, kollane). [10] 7 7. Rootsi värv Värv koosneb rukki- või nisujahukliistrist, veest, raudvitriolist, pigmendist ja võimalikest linaõlilisanditest. Peamine värvi sideaine on kliister, mille valmistamiseks on traditsiooniliselt kasutatud rukkijahu ning tavaline oli ka kalamaksaõli, heeringasoolvee ja saartel kohati hülgerasva lisamine värvile. Teistes toonides rootsi värvi valmistamiseks võib kasutada erinevaid muld- ja mineraalpigmente (Pilt 3). Heledate toonide puhul tuleb raudvitrioli asemel kasutada tsinkvitrioli, kuna raudvitriol võib põhjustada heledate värvide ebaühtlust
annaabi.ee 
