V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
püstitas. See oli nimelt hang, mille harudel rippus vänts verist raibet.
See tehtud, pöördus Argoo kuningas ümber ja laskis pilgul käia üle oma malevast, sellest
metsikust rahvakogust, kelle silmad peaaegu niisama teravalt välkusid kui piikide otsad.
Pärast väikest vaheaega kisas ta:
«Edasi, poisid! Tööle, sissemurdjad!»
2
3
7
Kolmkümmend tugevat laiarinnalist sepanägudega meest astusid ette, haamrid, pihid ja
raudtuurad õlal. Nad läiksid mööda astmeid üles kiriku peaportaali poole ja juba nähti neid
võlvi all ukse kallal pihtide ja kangidega kühmus töötamas. Neile läks teisi hulguseid järele,
et neid aidata või neid vahtida. Kõik üksteistkümmend trepiastet olid rahvast täis.
Uks aga pidas hästi vastu.
«Kuradi kõva ja kange teine!» ütles üks.
«Ta on ju vana ja ta krõmpsluud on kondiks muutunud!» ütles teine.
«Julgemini, sõbrad!» sõnas Clopin.
annaabi.ee 
