BETTI ALVER Betti Alver sündis Jõgevamaal raudteemeistri peres. 1914.aastal läks ta Tartusse kooli. Õppis algul Puskini-nimelises tütarlastegümnaasiumis, 1917. aastast aga Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi tütarlastegümnaasiumis. Kirjutada proovis ta üsna varakult ning tema romaan ,,Tuulearmuke" saigi 1927. aastal kirjastuse Loodus esimesel romaanivõistlusel teise auhinna. See tunnustus otsustas Alveri elus palju. Ta katkestas õpingud Tartu ülikoolis ja pühendus täielikult kirjandusele. Tartus kohtus ta ka Heiti Talvikuga, kellega nad 1937.aastal ka abiellusid. Teise maailmasõja ajal saadeti Heiti Siberisse, kus ta ka suri. Alver ise heideti välja kirjanike liidust ning jäeti ilma ka avaldamisõigusest. Kirjandusse tagasi pöördus ta ,,Jevgeni Onegini" tõlkega, mida on peetud ka eesti tõlkekirjanduse üheks säravamaks tipuks. 1965.a ilusid tal pärast 20-aastast vaheaega uued luuletused ajakirjanduses ja valikkogu ,,Tähetund". Siitpeale hakk...
Kui sula oli lõppenud ja algas stagnatsioon, tuli eesti luulesse tagasi arbujate stiil. Loobuti vabast vormist ja kujundirohkusest ning koos nendega ka sotsiaalsest optimismist. Luule muutus uuesti napiks, distsiplineerituks, rangeks ja ülevaks või irooniliseks ja skeptiliseks (nt Betti Alveri "Korallid Emajões"). BETTI ALVER (23. XI 1906-19.VI 1989) Elust. Kodanikunimi Elisabet Lepik (aastast 1937 kuni abiellumiseni Mart Lepikuga Elisabet Talvik). Sündis aastal 1906 Jõgeval raudteemeistri perekonnas. Lõpetas 1924. aastal Tartus Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi Tütarlaste Gümnaasiumi (praegune Miina Härma nimeline Gümnaasium). 1924.-1927. a õppis Tartu Ülikoolis eesti keelt ja kirjandust, kuid õpingud jäid lõpetamata. 1937. a abiellus ta Heiti Talvikuga. Stalini puhastuse ajal kuulutati Alver kodanlikuks natsionalistiks, visati Kirjanike Liidust välja ja jäeti ilma avaldamisvõimalustest (nn sisepagulus), sulaalal 1960. aastatel ta rehabiliteeriti. Kahel
annaabi.ee 
