Jalgrataste kasutamine ja rattasport Eestis
Suur ratas oli jällegi ebamugav sõita ja raskesti manööverdatav. Veeremist kergendas
1886. aastal B. de Thouarsi poolt leiutatud kuullaagrid. 1897 ilmus rattale kettülekanne.
Vabajooksusidur tehti 1895 Meunieri poolt, millega ühistati 1901. aastal Sachsi poolt
pidur.
Kuna sõideti raudrehvidel, tekitas see hirmsat müra ja sõitmine oli väga konarlik. 1839
avastab Charles Goodyear vulkaniseerimisprotsessi, mis viis rehvi leiutamiseni. Esimest
õhkrehvi katsetas inglise raudteeinsener Thomson 1845. aastal, kuid siis veel edutult.
Sama asjaga saavutas edu Belfasti loomaarst Dunlop 1888. aastal, kui teedel hakkasid
veerema tema ,,õhkjahutusega kummisidemed", nagu Dunlop neid nimetas (2).
Nende leiutistega ratta areng ei peatunud. Vastupidi, sai hoo sisse. Järjest hakkas turule
tulema uusi ja täiustatud rattaid. 1911. aastal leiutati käiguvahetaja, 1933 täisväärtuslik
õhukummiga rehv. Peale tulid uued põlvkonnad pööraste ideedega. 1938 pandi Schwinni
annaabi.ee 
