Ennosaare Ain
keegi mu ei olnud kui proua Helene ainus tütar Hilde. Väriseval käel võttis ta kübara peast ja
heitis sõrmed risti. Ka siin oli ta hiljaks jäänud ja ainult selle teekonna lõpetamisele jõudnud.
Kuni haud valmis tehti lilledega kaeti ja matuselised minema hakkasi toetas end Ain eemale
ühepuu najal ja vaatles edasi-tagasi voolavat inimestehulka. Alles kui kõik valmis oli ja
viimanegi saatja ära läinud, tuli ta jälle lähedale ja istus proua Helene haua jalg otsas seisvale
raudsohvale. Seal olid nad kõik , kes endisel ajal vastu armsad ja lahked olid : onu Adelbert,
proua Helene ja Hilde. Ja see järel hakkas ta ennast painama et ta oleks võinud varem tulla
lõpuks saabus õhtu kuni surnuaia uksi lukustades ta sealt ära aeti. Järgmisel päeval tahtis Ain
jälle end Venemaa reisile valmistuma hakata, sest nüüd ei olnud tal ju enam mõtet seal kauem
viibida. Teisel hommikul aga Ain mõtles ümber ja läks taas haudade juurde seal oli ka Olga