V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
nikerdatud läsuninaline koletis. Tangid, pihid, laiad piinarauad täitsid ahju ja hõõgusid seal
läbisegi sütel. Ahju veretavas kumas nähti toas ainult hirmsate riistade hunnikuid.
Selle Tartarose nimi oli lihtsalt piinakamber.
1
7
6
Madratsil istus losakil Pierrat Torterue, vannutatud piinameister. Ta kaks sulast, kaks
kandiliste nägudega kääbust, nahkpõlled ees, linased püksid jalas, keerasid sütel hõõguvaid
raudriistu.
Vaene tütarlaps oli küll julgust kogunud, aga tuppa astudes hakkas tal hirm.
Paleefoogti seersandid asusid ühele poole ritta, vaimuliku kohtu preestrid teisele poole.
Kirjutaja kirjutuslaua ja tindipotiga asus nurgas.
Magister Jacques Charmolue ligines mustlastüdrukute magusa naeratusega.
«Kallis laps,» ütles ta, «te jääte siis oma eitamise juurde?»
«Jah,» vastas tütarlaps kustunud häälega.
annaabi.ee 
