V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
kurvastuseks oma kohusetäitmisele asuma.»
«Härra kuninglik prokurör,» ütles Pierrat järsult, «millest alata?»
Charmolue kõhkles silmapilgu, nagu luuletaja, kes riimi otsib.
«Hispaania saapast,» ütles ta lõpuks.
Õnnetu tütarlaps tundis end jumalast ja inimestest nii mahajäetuna, et tal pea rinnale
langes nagu elutu asi, millel endal enam jõudu pole.
Piinameister ja arst liginesid talle üheaegselt. Samal ajal hakkasid kaks sulast oma koletus
arsenalis tuhnima.
Õudsete raudriistade kolinat kuuldes võpatas õnnetu tütarlaps nagu surnud konn, keda
galvaniseeritakse. «Oh, mu Phoebus!» sosistas ta nii tasa, et keegi ei kuulnud. Siis muutus ta
jälle liikumatuks ja vaikseks nagu marmorkuju. See vaatepilt oleks kõigi südameid liigutanud,
ainult mitte kalkide kohtunike omi. Paistis, nagu oleks vaese patuse hinge Saatan ise
lõõmavas põrgus piinanud. Väeti keha, millest olid kinni haaramas kõik need õudsed saed,
annaabi.ee 
