E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
» kordas Emiilia, ikka veel põlvili maas. «Nüüd läheb ta surma,
ma nägin seda ta näost,» lisas-ta tasakesi juurde ja peitis näo käte vahele.
Kaks suurt, palavat pisarat, haleduse, võibolla ka armastuse pisarat, nirises pikkamisi Emiilia
peente valgete sõrmede vahelt läibi.
XVI
Tasuja oma salgaga, millest sUur jagu oli langenud, istus sadulasse ja kihutas tuhatnelja
Tallinna
poole. Kui ta umbes tunni aja pärast sinna
119
jõudis, oli võitlus juba lõppemas. Rüütlite raudriiete ja sõjakunsti vastu ei ulatunud
talupoegade hulk ega vahvus, sest vajalik ettevalmistus ja juhatus puudusid. Rüütlid murdsid
veriseid sihte nende ridadesse ja raiusid üksikud salgad viimseni maha. Aga kõik need salgad
langesid selsamal paigal, kus nad seisid ilma sammu taganemata, ja kes vähe suutis, see
kiskus
ühe vastase surma kaasa.
Kaugelt suurem jagu eestlasi, nende hulgas peaaegu kõik vanemad, kattis verist,
truudusetut, siiski armastatud isamaa pfnda oma kehadega