V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
«Ma teadsin, et ma siia Bastille'sse mitte
asjata ei tulnud. Pidage natuke, meister Olivier. Ma tahan ise seda puuri näha. Kuni ma teda
uurin ja vaatlen, võite mulle kulude arvet ette lugeda. Härrad flaamlased, lähme vaatama.
See on huvitav.»
2
4
9
Ta tõusis püsti, toetus ettelugeja käsivarrele, andis tummalt ukse kõrval seisjale märku ees
minna, flaam-lastele aga järele tulla, ja väljus toast.
Ukse taga täienes kuninga kaaskond raskes raudrii-des relvastatud meeste ja väikeste
paazidega, kes tõrvikuid kandsid. Kõik nad liikusid mõnda aega pimeda torni treppe ja
koridore mööda, mis suurelt osalt päris müüri sisse olid ehitatud. Kõige ees käis Bastille'
ülem ja laskis kõik madalad ja kitsad uksed avada haiglase ja kühmus kuninga ees, kes Iteel
köhis.
Iga ukse juures pidid kõik peale vanadusest kühmus rauga päid kummardama.
«Hm!» ümises ta läbi igemete (hambaid polnud tal enam). «Meie oleme juba päris küpsed,