Jutuke - Vikerkaar peale vihmasadu
Võimalusi õnnestumiseks oli sama
hästi kui null, põrumiseks aga enam kui küllalt, et pöörduda tagasi igapäevaellu ja orjada
esivanemate hukutavaid nõudeid. Kuid nad tahtsid vabadust, sõltumatust kõigest mustast ja
kurjast, nad tahtsid olla õnnelikud maailmas, kus polnud ohte ja varje, kohas, kus mitte keegi
ei tüütaks neid oma murede ja vangistustega.
Jõudnud peaaegu müürini, kütkestas nende tähelepanu taevasse ulatuv piikidega
kokkutõmmatud raudoradest võrgustik värav. Aja jooksul süsimustaks tõmbunud osad
söövitasid õhku hapu maitsega, mis klammerdus igasse elusolendisse, kes nende alt või ümber
läbi käis.
,,Nad on lahti siit pääseme välja."
,,Mitte enne, kui..."
,,Jah, ma tean. Sinu etteaste, Halltiib."
Tiivuline noogutas ja keskendus suurimal kirsipuul, mis nende lähedusse ulatus.
Aegamööda, algul punase, siis sinise leegiga süttis see oks-oksa järel põlema. Ka järgmise