A.dumas Kolm musketäri terve raamat
» ütles ta. «Te näete, Felton, draama on
läbi teinud kõik astmed, mis ma ütlesin. Aga rahustuge, verd juba ei voola.»
Mileedi mõistis, et kui ta silmapilk ei tõesta Feltonile oma kohutavat julgust, on ta
kadunud.
«Te eksite, milord, veri voolab ja langegu ta nende peale, kes selles on süüdi.»
Felton karjatas ja tormas mileedi poole. Aga ta jäi hiljaks, mileedi oli juba noa endale
rinda torganud.
Nuga oli põrganud õnneks, või õigemini peaksime ütlema osavalt vastu raudnaastu,
mis tollal kaitses naiste rinda nagu soomusrüü. Rebides katki mileedi kleidi, libises nuga
viltu naha ja ribide vahele.
Sellele vaatamata värvus mileedi kleit silmapilkselt punaseks.
Mileedi oli langenud selili ja näis, et ta on minestanud.
Felton tõmbas noa haavast ja ütles süngelt: «Näete, milord, see naine oli minu valve
all ja ta tappis enda.»
«Rahustuge, Felton,» vastas lord Winter, «ta pole surnud. Deemonid ei sure nii
hõlpsasti. Rahustuge ja minge, oodake mind minu toas