"raudmolli" - 1 õppematerjal

V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat

Lõpuks jõudis ta tänava lõppu, kus talle avanes määratu suur plats tuhandete vilkuvate tulukestega ebamäärases ööudus. Gringoire tormas sinna, lootes kiire jooksuga vabaneda kolmest külgeklammerdunud tondi-kujust. «Onde vas, hombre?» 1 kisas halvatu, viskas kargud kus seda ja teist ja tormas talle järele nii ehtsate jalgadega, kui seda Pariisi tänavasillutised kunagi on näinud. Nüüd tõusis ka jalutu äkki oma jalgadele, vajutas GringoireMle oma raske raudmolli pähe ning ka pime vahtis talle oma põlevate silmadega otse näkku. «Kus ma olen?» küsis poeet ehmunult. «Imede Õues,» vastas neile järelejõudnud neljas tondi-kuju. «Jumala eest, nii see vist on,» ütles Gringoire. «Ma näen siin pimedaid, kes näevad, ja jalutuid, kes jooksevad, aga kus on Õnnistegija?» Vastuseks kõlas õudne naer. Vaene poeet vaatas ringi. Ta oli tõesti sattunud hirmsasse Imede Õue, kuhu nii hilisel tunnil ükski aus inimene oma jalga ei pista