Kalevipoeg, 20. lugu
lustipäevad lahkusivad, õnne-ajad õhtuella." Kolmest sugulasest ja sõbrast alles jäänud
Olevipoja kätte annab ta riigi valitsemise, ta tahab edaspidi ilmast ja inimestest lahus elada.
Koiva jõe kaldalleiab ta sobiva koha. Raudmehed läkitavad libeda keelega saadikud sinna, kes
teda silma ees püüavad meelitada, aga selja tagant salamahti otsa peale teha. Kalevipoeg
märkab veel õigel ajal nende kurja nõu ja hukkab nad. Teisel puhul tuleb üks kavalam kiusaja,
kes teda raudlastele abimeheks püüab meelitada. Kalevipoeg käsib taloma söödaga vähivarda
jõest tõsta ja järele vaadata, kas vähki sööda küljes on. Kui mees seda ei jaksa, käsib tal koju
minna: "Mine koju, vennikene! Käi sa kiirest kuulutama, mis sa märganud mehesta! - Olen
võimusel vägevam, kehakangusel tugevam, teod ei kõlba teenijaksi, ega suurus sulaseksi,
võimus võõra voli alla. Ennemini elan üksi kehva mehikese kombel, kui et sulgun sunni alla,
võõra voliduse alla