sipelgapessa viinud. Seda armastas Andres Matule järele teha.” Tülid Indrekuga Andres ei mõistnud ega kannatanud Indrekut, sest ta ajas Andresele ebameeldivat juttu ja nende arvamused ei kattunud kunagi. Kui andres sõnadega ei suutnud Indrekule midagi selgeks teha, siis võttis ta abiks jõu. Andres pidas end noorest vennast paremaks ja targemaks. -Indrek võttis ussi salaja sipelgapesast ära, mille Andres oli sinna pannud -Vaieldi kummal on kuuse otsas õigus, kas varestel või raudkullidel -Andres läks indrekut põllutööd tehes kiusama, mille tagajärjel viskas Indrek kiviga kogemata Mari. Andrese vägivallatsemine koera kallal Andres ei kartnud haiget teha. Ta peksis perekoera jõhkralt kui teada sai, et Pollo oli jälle linnupesade kallal käinud. “Üks malakas teise järel lendas tükkideks. Iga natukese aja pärast hüüdis Andres Indrekule: “Lõika uus!” ning uuega tuli ka nagu uus hoog kätte. Mitmel korral jäi
Loomaõnne Andresel ei ole. Selle põhjuseks on Mari meelest nende süü Jussi ees. Nii võtavad surnudki elavate elust osa ja nendega on raskem kui elavatega. Nii ei ole Jussile kahest lapseelustki hüvituseks küllalt. Vendade rivaliteet jääb ,,Tões ja Õiguses" kõrvalliiniks (lk 353). Kodune rivaliteet on õpikoda, kus hundikutsikad murdma õpivad. Vennad Andres ja Indrek ei lepi teineteisega kuidagi. Isegi see, kummal on enam õigus kuuse otsas elada, kas varestel või raudkullidel, vallandab tüli. ,,Kes enne, sel õigus," arvab üks. ,,Kel jõud, sel õigus," teine (lk 356). Isa rivaliteeti poegadega esitab kodune mustlasmaadlus (lk 420). Ehkki Andresele selles vastast pole, jääb ta kingsepa silma peasttorkamises juba pojale alla. See on märgiks, et vana patriarhi aeg hakkab mööda saama. Jumalik tasakaal (lk 360) on see, mida noored vargamäelased ei usu. Seda, et rõõm ja õnn on rändajad linnud, kes kardavad sügist. Nende meelest võivad mõlemad
annaabi.ee 
