Keskaegne sõjarelvastus
Keskaja sõjarelvastus
Keskaegsed relvad jagunevad ründe- ja kaitserelvadeks. Ründerelvad jagunevad lähirelvadeks ja kaugrelvadeks.
Lähirelvad jaotatakse varre pikkuse järgi kolmeks: lühikese varrega e. käepidemega (mõõk, pistoda), keskmise varrega (kirves,
vasar, nui; vars kuni 1m) ja pika varrega (oda, hellebard; vars kuni 2m).
Kaugrelvad: viskerelvad (ling, viskeoda), mehaanilised laskerelvad (vibu, amb), tulirelvad (püssid, suurtükid).
Kaitserelvadeks alla kuulusid kilp, kiiver ja kaitserüü.
Mõõk keskajal kõige levinum relv. Kaitserelvastuse täiustumisega muutus ka mõõk (kaheteralisest kolmeteraliseks).
Pooleteisekäe mõõkade teraviku pikkus oli 120-140 cm, kaal 3kg. Kahekäemõõga pikkus 160-180 cm, põhiliselt jalamehe relv,
olulisemaid funktsioone lahingu alguses vastase jalaväe odade puruks raiumine. Timukamõõgal oli ots kumer/lame, teradel oli
tekst (,,Jumal aitab mind vaest ...
annaabi.ee 
