Vabadusvõitlus
sulgja lehega, saleda rombilise lehega, ühtlase rootsuga, eriti iseloomulikud olid
noakujulise lehega ja ühepoolse kisuga varustatud otsad. Odad jagunesid heite- ja
torkeodadeks. Esimesed olid lühemad ja kergemad ning neid võis ühel mehel kaasas
olla mitu. Relvastus juurde kuulus ka tapper e. kirves. Need olid väikesed ning kerged
ja hõlpsasti vöö vahele pistetavad. Lahivõitluses kasutati ka kärpi ja suuri võitlusnuge.
Kärp valati vahest tina täis, voolitud tammepuust, raudkidasid täis löödud.
Kaitsevahendiks oli kilp, mis kuulus ka ratsaniku relvastusse.
Ratsanik. Peamiseks relvaks oli mõõk, mis oli kättesaadav peamiselt jõukatele. Selle
pikkus oli 0,9 - 1m. Mõõku oli kahesuguseid: pika kaitsega mõõgad, mille
pidemenupud olid läätse- või kettakujulised ja lühikese pronksist, kergelt kumera ning
õõnsa kaitseraua ja viieosalise pidemenupuga. Mõõka kanti vöö küljes vasakul pool.
Mõõgavöösid ilustasid mitmesugused pronksist ja rauast naastud