Kuidas eestlased endale perekonnanimed said
Leo Tiik on osutanud mõnele lisanime oletatava pärandamise juhtumile XIV sajandi
Tallinnas. 1333-1337 esineb allikates Nicolaus Agewalke, 1370 Albertus Abbentrode.
Tegu võib olla isa ja pojaga, kusjuures poeg on pärinud isa lisanime saksakeelse kuju.
1399. a on rätsep Clawes Karwel omandanud ühe kinnistu ning 1467. a on selle
loovutanud preester Ludolphus Carwel (Tiik 1987: 83).
Paul Ariste (1974: 500) juhib tähelepanu perekonnanimele Raudnina: 1390. a
Tallinnas Hinke Raudenanne, 1571. A tema järeltulija Jürgen Rauttnenne.
Esimesi eesti perekonnanimede ajaloo käsitlejaid M. J. Eisen kirjutab 1921. a
artiklis ,, Sugunimede tekkimine", et eesti talupoegadel oli sugunimesid vähesel
mõõdul Saaremaal Näiteks 1453. a kirja pandud nimed Marten Muddenkull, Peter
Kys, Oloff Kyrvemes tho Kaysever, Toweln Ixkenkull tho Uppel (Eisen 1921: 12).
Eiseni poolt kasutatud väljendus sugunimi on soome laen ja seda kasutati 1920ndatel
annaabi.ee 
