Neid leidus/leidub enamikus Nõukogude Liidu linnades. Esimesed Hrustsovkad tekkisid Moskvasse juba 53. aasta sügisel. Need olid esimesed 8 5- korruselist hoonet, mis nägid välja enam-vähem sellised, nagu hilisemad Hrustsovkad. Hrustsovkadega muutus kogu eelnev ehituspoliitika, tekkis eitav suhtumine nendesse hoonetesse mis rajati varasemal, Stalinismi ajal. 1954 aasta augustis võeti vastu otsus, mis puudutas kokkupandavate raudbetoondetailide tootmist. Hrustsovkad ongi kokku pandud raudbetoondetailidest. Kuid hoopis olulisem samm Hrustsovkade suunas oli Keskkommitee ning Ministrite Nõukogu otsus 5. novembril 1955 liialduste kõrvaldamisest projekteerimises ja ehitamises. Kritiseeriti Stalinistlike hoonete tornikesi ja kaunistusi. Leiti, et nende kaunistuste arvelt on kannatanud planeerimine ja inimeste mugavused. Massiliseks muutus Hrustsovkade ehitamine üle terve NSV Liidu Ministrite Nõukogu otsusega juulis 1957 elamuehituse arengust NSV Liidus. Seal püstitati
Suudme konstruktsioonis ja selle korrasolekust sõltub kogu süsteemi toimimisvõime. Kõige lihtsamal juhul on suue kraavinõlvast väljaulatuv toru. Selline konstruktsioon takistab nõlva mehhaniseeritud hooldamist. Eestis on kasutusel olnud mitmed suudme konstruktsioonid. Kollektori suue koosneb suudmetorust, suudmeotsakust ja suudmerennist. Suudmetorudena kasutati varem peamiselt asbesttsementtorusid, tänapäeval plasttoru. Suudmeotsak tehakse betoonist monoliitsena või monteeritavatest raudbetoondetailidest. Väikestele süsteemide korral kasutati ka virna laotud mättaid. Varem tehti mätasotsakut vaid üksikdreenidele. Äravoolurenn tehakse murtavatest plaatidest, pikuti pooleks saetud asbo- torust või viimastel aastatel ka kahest raudbetoonist kolmnurksest külje- ja nelinurksest põhjaplaadist. Nii otsak kui ka äravoolurenn peavad takistama suudmetoru ümbruse uhtumist ja taimestikuga kinnikasvamist. Suudmete ehitusel peab suudmerenni alumine ots olema toestatud, et see ei vajuks ega
annaabi.ee 
