Eesti rahvapillid
rohkem; vanemail aegadel olid need jõhvist või keerutatud sooltest, hiljem
traadist. Ülaotsas olid nad pingutatud tagantpoolt keeratavate puust keerpulkade
abil, alaotsas aga kinnitatud nn. kolju külge. Kolju moodustas pilli korpuse
alumine, kitsam ots, mis oli kolmest küljest leenitaoliselt kõrgemaks jäetud;
külgleenid ühendati raudpulgaga, mis oligi keeltehoidjaks. Ilma koljuta pille tuli
ette harvem; sel puhul kinnitusid keeled kandle korpusesse löödud raudaasa
külge. Setu kanneldel jätkus pilli korpus ülaosas kaane tasapinnal lauakujulise
pikendusega, nn. labaga. See võimaldas vasakule käele paremat tuge ning
parandas pilli kõlavust. Kandle läänepoolsed variandid (neid on saadud rohkesti
Saaremaalt) olid ilma labata. Meil on mõnevõrra andmeid ainult setu kannelde
mängimise viisi kohta. Tavaliselt võeti see pill põlvedele, vasak külg vastu
põlvi. Mängija toetas oma vasaku käe kandle labale, asetas sõrmed keelte vahele
annaabi.ee 
